Kõigile õpilastele!

Olen tihti mõelnud õpilastele, keda olen õpetanud. Mulle meeldib näha, kuidas nad oma elus arenevad ja kasvavad. See aeg, mil olen neid õpetanud, on mõnes mõttes lühike, sest 45 minutit tuleb ikkagi tunniteemaga tegeleda. Olen küll püüdnud ka elust enesest rääkida, aga kindlasti on seda väheks jäänud. 
Nii tahaks öelda kõigile, kui palju on neis head ja et nad seda ei unustaks. Nii tuli mulle meelde üks jutt, mille ka siin  blogis välja toon. Ehk paneb mõtlema.

Ühel päeval palus õpetaja lastel paberile kirjutada kõigi kaasõpilaste nimed – üksteise alla, nii, et iga nime taha jääks ka ruumi. Järgmiseks palus õpetaja õpilastel mõelda, mis on kõige parem asi, mida nad selle või tolle klassikaaslasekohta öelda oskavad. Need kõige paremad asjad palus õpetaja paberil olevate nimede taha kirjutada.
See oli raske ülesanne ja võttis terve tunni. Enne vahetunnile minekut korjas õpetaja kõigi laste käest paberid kokku. Nädalavahetusel kirjutas õpetaja iga lapse nime eraldi lehele ning selle juurde kõik toredad kaaslaste lehtedelt pärit märkused. Esmaspäeval sai iga laps oma nimekirja. Õige pea naeratasid kõik. “Kas tõesti?”, kostis sosinat. “Ma ei teadnudki, et ma kellegi jaoks midagi tähendan! Ma ei teadnudki, et teised minust niimoodi arvavad! Ma ei teadnudki, et teised minust niimoodi hoolivad!” Seejärel polnud neist nimekirjadest enam kunagi juttu. Õpetaja ei teadnud, kas lapsed on neist omavahel või vanematega rääkinud. Aga see polnudki tähtis. Ülesanne oli oma eesmärgi täitnud – õpilased olid sõbralikud ja õnnelikud. Nad olid rahul endiga ja rahul teistega. Mõned aastad hiljem hukkus üks õpilastest missioonil. Õpetaja läks matustele. Kirik oli täis noore mehe sõpru. Üksteise järel möödusid nad sargast, et lahkunuga viimast korda hüvasti jätta. Viimasena läks kirstu juurde õpetaja. Kui ta seal seisis, pöördus tema poole üks kirstu kandvatest sõduritest: “Kas Teie olite tema matemaatikaõpetaja?” Õpetaja noogutas. “Ta rääkis teist väga tihti,” ütles sõdur seepeale. Pärast matusetalitust kogunesid mõned endised klassikaaslased punti. Ka hukkunu vanemad seisid sealsamas ning ootasid silmanähtavalt võimalust õpetajaga vestlemiseks. „Me tahame Teile midagi näidata“, ütles isa taskust rahakotti välja tõmmates. „See leiti meie poja surnukeha juurest. Me mõtlesime, et Teie tunnete selle ära.” Rahakotist ilmus lagedale päevinäinud paberileht – mitmeid kordi volditud, parandatud ja kleebitud…
Õpetaja teadis paberit avamatagi, et tegemist on ühe lehega nendest, mille peal seisid kõige toredamad asjad, mida kaaslasele öelda… „Me oleme alati tahtnud Teid selle eest tänada“, ütles ema. „Nagu Te näete, hindas meie poeg seda väga.“ Kõik endised klassikaaslased tõmbusid lähemale. Üks neist naeratas ja ütles: „Minul on oma nimekiri ka alles. Seisab minu kirjutuslaua kõige ülemises sahtlis.” Keegi naine ütles: „Minu abikaasa palus, et me selle nimekirja oma pulmaalbumisse kleebiksime.” „Minu oma on mu päeviku vahel,” teatas järgmine noor naine. Üks meestest tõmbas taskust oma kalendermärkmiku ja näitas narmendavate servadega lehte. „Mina olen seda kogu aeg endaga kaasas kandnud“, ütles ta. „Ma arvan, et meil kõigil on oma lehed alles.“ Õpetaja oli nii liigutatud, et pidi istuma. Ja nutma – ta nuttis nii langenud poisi kui kõigi teiste pärast, kes tema ümber olid. Elades koos ja kõrvuti teiste inimestega unustame me sageli, et ühel päeval lõpeb iga inimese tee – ja et me ei tea, millal see päev saabub.
Seepärast peaks inimestele, kellest me hoolime, ütlema, et nad on midagi erilist ja olulist.
Ütle neile seda enne, kui on hilja.